Saturday, October 28, 2017

Travel brings power and love back into your life.

Nonii...Alustasin blogi kirjutamist puhtalt sellepärast, et iga päev kui käin korra facebookis on mul liiga palju kirju tuttavatelt millele vastata. Kuna mu päevad on päris tegusad ja internet kohutav ja telefon on mingi vana luts millega internetis käimine on päris kaootiline, siis on lihtsam hoida kõiki hoolivaid inimesi kursis just siin. Minu seiklus algas pidevalt pettumustega, sest inimesed kellega koos tulla tahtsin hüppasid alt...ma arvasin et ei jõuagi siia...Ma lootsin liiga palju teistele. Ühel päeval sain ma kõne sõbralt Karlilt, kes julgustas mind minema üksinda.. peale seda ..sai mulle selgeks, et ainuke kellele loota saan olen mina ise. Läksin istusin arvutisse maha ..otsisin erinevaid lennupileti pakkumisi ja lihtsalt ostsin ühe pileti ära.. asjade pakkimiseks oli mul kuskil 24 tundi ..peale seda jätsin vanemate ja oma koeraga hüvasti ja sõitsin linna oma õe juurde ja peale seda oma kallima juurde..Hommiku kell 6 läks buss.. ja nii mu seiklus algaski. Bussis ma ei teinud muud kui ainult tegin endale selgeks ..kuidas Soomes sadamast lennujaama jõuda..Milliseid etappe pean läbima, et lennukile saada ja kuidas liigelda Doha lennujaamas. Ma polnud kunagi lennukiga sõitnud ja see 20 tunnine tripp austraaliasse on mu elu esimene seiklus lennukitega. Mul polnud aega, et tunda hirmu.. Olin koguaeg valvel..jälgisin ega kuskil miskit ei hiline ja palju mul aega milekski on jne jne jne.. Laevas sain teada, et mu õde soomes ikkagi tuleb mulle sadamasse vastu ja aitab mul lennujaama jõuda.. milline kergendus...sain korraks hingata ja end väljalülitada. See hetk kui istusin lennukile tundisn kergendust, oh yes..lõpuks..Tundin ennast vga hästi ja mugavalt. Ma ei saa aru mida kuradit inimesed kardavad lennukite juures. Hirm on täiesti põhjendamatu. See on nagu rongiga sõitmine..vahepeal raputab aga muidu sujuv liikumine. Lülitasin oma telefoni lennukis valja ja üritasin natukene magada.. minu kõrval istusid kaks väga toredat naist filipiinidelt. Kui jõudsime dohasse ei saanud ma oma telefoni telefoni enam sisse lülitada..hakkas tarkvara uuendust tegema ..ühe uuesti ja uuesti..lilla pilt eest enam ei lähe.. Mõtlesin, et kurat küll muidugi nüüd kui kogu info kuidas doha lennujaamas liikuda on mu telefonis... naised fiipiinidelt olid nõus kohe mind aitama..sest neil oli nende järgmise lennuni rohkem aega kui mul. Aga õnneks kuulsin lennukis enda ees rääkimas eestlasi..küsisin et nonii kuhu sõidame? Nemad suundusid iraaki.. uskumatu..ma täpselt ei saanudki ära miks kaks minu vanust noort eestlast iraagis teevad..Tänu nendele kuulsid meid rääkimas 2 eestlast kes juhuslikult on pärit ka mu kodukandist .. ja siis järgmine neiu kellele vaatasin lennukist maha minnws otsa, et me vist tunneme üksteist .. ja muidugi..Lähtelt..ilmselgelt mu venna tunneb teda jne. kuna need 3 eestlast sõitsid Perthi ..otsustasime kokku hoida..Ja no ainult 1 meist oli sama rada käinud juba enne.. hea lihtne edasi liikuda.. Mu telefon ei kavatsenudki enam funktsioneerida..isegi kui lasin aku tühjaks ja laadisin uuest täis..mitte midagi.. Saime järgmise lennuki peale..Seal läksid meie teed korraks lahku..sest ma olin teises lennuki otsas..istusin kahe austraalase vahel. Üks neist vaatas, et mul probleeme telefoniga ja tahtis kohe aidata..andis oma laadija.ütlesin et asi pole laadijas ja seletasin olukorda..Ta küsis kas tean oma venna numbrit..see oli mul paberil kirjas..ta oli nõus mind igati aitama kui perthi jõuame..Rääkis mulle Austraalia kohta..ja soovitas mõndasid vaatamisväärsusi ja kohti mida peaksin nägema.. Perthi lennujaamas lennukilt maha tulles otsustasin ikkagi oodata ära eestlased keda eelmisel lennul kohtasin, et koos edasi minna..Austraalasest reisikaaslane andis siiski märku, et ta ootab lennujaama ees mind pool tundi .. juhuks kui ma ikkagi ei leia oma sõpru, siis saan tema telefoni laenata. Tundsin, et mind on väga soojalt vastu võetud. Lennujaamas liitus meiega veel üks Eestlane..kes lennujaama töötajate poolt päris kiirelt kõrvaldati..teda me enam ei näinud. Tal vist olid puuviljad seljakotis.. ma arvan et sellepärast..pole kindel.. Sirlel oli olemas mu venna number ja mu vend juba ootas mind lennujaamas.. istusin Autosse ja tundsin end nagu kodus.. ei mingeid emotsioone.. Mu venna viis mind kohta kus oli väga ilus vaade Perthi linna peale...Ootab ja vaatab mulle otsa nagu mul oleks midagi häda.. Ta imestas, et mul pole ühtegi emotsiooni.. ma ei tea ..ma tundsin en siin rohkem koduselt kui eestis... Veider...Tundsin nagu olen lõpuks koju jõudnud. Jõudsime Bull Creeki majja kus mu vend ja ta sõbrad peatuvad. Maja täis Eestlasi.. sellest sai mu kodu 2ks nädalaks. Teisel õhtul tuli Karol meile külla, jõime veini ja üritasime mu telefoni parandada.. Mõtlesin, et vaatan Youtubest kuidas telefonilt aku välja saaks võtta, sain kaane lõpuks lahti kangutatud..kui karol krabas telefoni ja ütles ah las ma ise.. Jah oli tark otsus anda nuga ja telefon natuke purjus inimese kätte..Karol omast arust hakkas lükkama nuga siis aku vahele et see lahti kangutada.. aga ilmselgelt lõi ta selle noa akust läbi ..mis hakkas sädemeid pilduma..selle peale võttis mu vend telefoni ja viskas selle basseini.. Ma olin terve aja visanud nalja et mu veekindel telefon lõpetab basseinis jnejne ..See juhtuski.. Sain siis oma vennalt tema mingi vana nokia windows telefoni... vähemalt saan sellega helistada ja sõnumeid saata ..ja natuke internetis käia. Hakkasin, kohe ka siin tööd otsima.. Tahtsin teha oma farmipäevad ära..et oleks kohe 2se aasta visa olemas. Iga päev sain 10 erinevat pakkumist, millest 9 olid ebasobivad..ehk siis mingi pervertne teema.. ja 10st 1 oli tõsine farmi töö .. Ma pidin kuulutusest ja Cvst maha võtma oma pildid.. sest siin ei ole väga palju punapäid ja see ajab siinsed inimesed pöördesse.. Telefon ainult pinises esimesed päevad.. kutsuti deidile jne .. MA olin juba vihane.. kuid 2 nädala pärast otsustasin ühele farmitöö pakkumisele võimaluse anda.. Mu farmer oli pereasjus Perthis, seega oli mul hea võimalus hypata tema auto peale ja sõita koos temaga Farmi. See asus 7 tunni sõidu kaugusel Karlgoolies. Auto oli päris räpane, aga siin väga ei tasu viriseda sest sellepeale võetakse sinu asemel uus backpacker..Nii et harjuda tuleb mustusega..sest austraalased on üldiselt laisad. Farmer oli päris tore inimene.. huumori soon oli tal natuke üle krutitud..aga pole hullu..Ta ikka viskas muutkui terve tee nalja et mind röövitakse ära jne.. Et olen ma ikka kindel et siin autos olla tahan ja nendega kaasa julgen minna jne.. kiusasid päris palju.. Kohale jõudes oli mu kohver täiesti orants..sest jõudsin pärapõrgusse kus on päris korralik kõrb ja meeletult punast liiva.. kõik mu riided selles kohvris olid muutnud värvi..aga mis seal ikka.. Olin kuumusest päris väsinud ja läksin vara voodisse.. Hommiku kell 5 ärkasin üles, sõime hommikust ja hops tööle... Esimesed 2 päeva parandasime lehmade traataedasid. Võtsime ära vana traadi ja panime okastraadi..lageda taeva all 30 kraadises kuumuses töötamine.. oli päris kurnav. Mõtlesin et ah mis seal ikka..kõigest 3 kuud tööd ja siis võin teha mis tahan ja puhata palju tahan.. 3ndal päeval anti hommikul mulle 200 Ag motikas ..lasti kuskil 2 tundi harjutada.. Siis panime motikad auto peale ja sõitsime poole tunni kaugusele metsavahele lehmasid taga ajama. Plaan oli selline et nemad kahekesi lähevad ees ajavad lehmad kokku ja siis mina hakkan lehmade taga sõitma, et nad kiiremini kõnniks. Kuna minu nimi on nende jaoks keeruline hakkasid nad mind muscle-ks kutsuma. Nonii alguses läbi põõsaste sõitmine oli korralik adrenaliini laks...korralik krossirada läbi põõsaste ja pehme liiva.. ainult vingerdas see motikas mu all..olin juba päris enesekindel ja vajutasin muutkui gaasi kui ühel hetkel panin läbi suuremate põõsaste ..ja põõsast lendasin välja ainult mina.. korralik õhulend ja matakas vastu maad. ``Muscle down.. muscle down.. help"..sellepeale sõitis mu töökaaslane vaatama mis toimub.. hakkas naerma .. et millega ma hakkama sain.. küsis kas ikka olen võimeline sõitma.. ma ei lasknud sellel end häirida ..ja juba kihutasime lehmade taga.. vahepeal läksid bullid kaklema ja siis panin ma küll teises suunas minema.. see on ikka hirmus kui kaks suurt elukat maadlevad ega pane sind tähele .. olime mned kilomeetrid veel metsas ui mu motikas ei suutnud kändu purustada ja jäin kännuotsa kinni..kaevasin tagumise ratta 30 cm maasse kinni.. "Muscle stuck " ja juba tuli abivägi.. jälle .. misasja ma korraldasin ..naerdi.. küsiti kas olen ikka korras.. aidati välja ja edasi.. 5 km oli veel minna ..aga õnneks saime peagi sellest metsast välja .. ja sõitsime aeglaselt lehmade sammul sihtpunkti.. lõpuks kohal ..lehmade aedikkus ajamine ..jälle hirmus.. lehmakari jooksis minu poole.. nägin ainult suurt tolmupilve ja panin sellepeale ajama ..Raadiosaatjast kuulsin " Muscle STOOOOP..." ma ei kavatsenudki peatuda...olin nii hirmul. Pärast tehti selgeks et lehma kari ei jookse sinust üle vaid sinu ümbert ..lõpuks kui koju sain jõudis kogu valu mulle kohale.. mu selg oli paigast ..üks sõrm ja jalg veidi paistes ...samal õhtul sain uue tööpakkumise..Meefarmist mis oli ainult 2 tunni kaugusel Perthis .. Võtsin pakkumise vastu..sest tõesti see töö pole minu jaoks.. järgmine päev pidin istuma uuesti motika peale .. selg kõik kohad valutasid.. tegin pooliku päeva ja juba viidi mind linnna.. hotelli ja laup hommik kell 7 läks Rong. Öösel olid seljavalud kohutavad.. voodist püsti ei saa ..nuta või naera.. pidin panema õhksoojus pumba 30 kraadi peale ..et end liigutada.. Õnneks on siinsed inimesed väga abivalmis .. õhtusöök toodi mulle tuppa.. ja rongi peale minnes võeti ja tassiti mu kohvrit. kõik pidevalt küsivad...kas minul kõik ikka hästi jne.. Olin rongiga poole tee peal kui hakkas järjest infot tulema et rong hilineb 15 minutit..pooltundi..jne kuni lõpuks olime hilinenud juba 2 tundi..ja siis ka ei jõudnud ma viimasesse peatusesse ..sest rong läks üks peatus enne katki.. Mille peale üks naine sattus paanikasse.. hakkas üle rongi kisama et kurdi backpackerid.. on rikkunud tema elu ja teinud temast ebastabiilse inimese.. jne jne vaatas minu poole ja lõugas..tahtsin helistada Rainile, et öelda et tulgu teise peatusesse aga ma ei julgenud eesti keeles midagi öelda.. ainult vaatasin kuidas telefon helises.. kuni lõpuks vastasin, sest see naine jooksis rongist välja.. Tulin Midlandis maha ..olin 8sa tunnisest tripist omaega läbi..polnud kordagi selleaja jooksul söönud sest rongis saab ainult sularahas süüa tellida.. aga mul oli ainult kaart. Lõuks leidsin hiinarestorani.. kus olin ainuke klient.. Töötaja kes mulle imelise meekana valmistas..tuli istus minu lauda ja sain end välja rääkida.. milline kergendus.. lahkudes soovis ta mulle imelist reisi ja ütles et olen imeline inimene .. Jõudsin tagasi majja .. kus olin enne Karlgoolit peatunud.. maja täis eestlasi ..milline kergendus.. Järgmisel päeval kell 11 oli mul uus farmer ukse ees.. ja juba ootas uus seiklus.. seiklus milles seiklen praegu.

Travel brings power and love back into your life.

Nonii...Alustasin blogi kirjutamist puhtalt sellepärast, et iga päev kui käin korra facebookis on mul liiga palju kirju tuttavatelt millele ...